Signe haaras kinni võimalusest esitada oma torevandi lugu konkurssile. Siin on tema kirjutis:
Torevant läks sipelgate kooli.
Esimesel päeval, kui kool algas, läks Torevant kooli. Ta oli sõbralik ja lahke, kuid talle ei vastatud samaga. Torevant oli küll ilus, aga teda narriti ikka „kuumaveetünniks“, sest ta oli punane ja suurte kõrvadega.
Kõik algas sellest, et ta vanemad panid ta sipelgate kooli, kuna see oli kodule kõige lähemal. Torevant oli seal kõikidest suurem ja erines kõigist teistest oma välimuse poolest, sest ta oli ikkagi ainus elevant sipelgate seas. „Hei kuumaveetünn!“ kõlas igalt poolt. Ta ei mahtunud kooli ära ja vaevalt sai ta londi kooli sisse panna kui teda juba hammustati. See kõik lõppes sellega, et Torevant ainult nuttis ja nuttis. Ema püüdis teda lohutada, aga see ei aidanud tal koolis paremini hakkama saada. Isa ja õde lohutasid teda ka, aga ka see ei aidanud. Torevant mõtles: „kõigele sellele mõtlemine teeb sama haiget kui need hammustused.“ Aasta möödudes oli asjade seis ikka sama. Torevanti ainult narriti ja kiusati. See kõik aga muutus, kui poisid loopisid kord kive sipelgate kooli. Elevant astus küll kooli kaitseks välja ja ajas poisid minema, kuid kool sai ikka ohtralt kannatada. Nüüd aga narriti teda veel rohkem: „miks sa selline kobakäpp oled? Kui meie oleks sinu asemel olnud, oleks kool veel terve!“ Kuid mis sellest – kool oli vaja uus ehitada. Ainult Torevant suutis seda kiiresti teha. Ta kutsus kogu oma perekonna appi, et uus kool ehitada. Iga elevant tõi kaasa paraja kimbu okkaid, siis tõsteti kõik kuhja ja tehti uus sipelgatesõbralik kool.
Kooli minnes nägid sipelgad Torevandi tegelikku poolt, mitte seda, kelleks nad teda varem pidasid. Ja kõik soovisid tema sõbrad olla.
Signe Parts
Viimsi Keskkooli tugiõpilane
6c klass
Filed under: Uncategorized | Leave a Comment »














































