Torevant läks sipelgate kooli.

Esimesel päeval, kui kool algas, läks Torevant kooli. Ta oli sõbralik ja lahke, kuid talle ei vastatud samaga. Torevant oli küll ilus, aga teda narriti ikka „kuumaveetünniks“, sest ta oli punane ja suurte kõrvadega.
Kõik algas sellest, et ta vanemad panid ta sipelgate kooli, kuna see oli kodule kõige lähemal. Torevant oli seal kõikidest suurem ja erines kõigist teistest oma välimuse poolest, sest ta oli ikkagi ainus elevant sipelgate seas. „Hei kuumaveetünn!“ kõlas igalt poolt. Ta ei mahtunud kooli ära ja vaevalt sai ta londi kooli sisse panna kui teda juba hammustati. See kõik lõppes sellega, et Torevant ainult nuttis ja nuttis. Ema püüdis teda lohutada, aga see ei aidanud tal koolis paremini hakkama saada. Isa ja õde lohutasid teda ka, aga ka see ei aidanud. Torevant mõtles: „kõigele sellele mõtlemine teeb sama haiget kui need hammustused.“ Aasta möödudes oli asjade seis ikka sama. Torevanti ainult narriti ja kiusati. See kõik aga muutus, kui poisid loopisid kord kive sipelgate kooli. Elevant astus küll kooli kaitseks välja ja ajas poisid minema, kuid kool sai ikka ohtralt kannatada. Nüüd aga narriti teda veel rohkem: „miks sa selline kobakäpp oled? Kui meie oleks sinu asemel olnud, oleks kool veel terve!“ Kuid mis sellest – kool oli vaja uus ehitada. Ainult Torevant suutis seda kiiresti teha. Ta kutsus kogu oma perekonna appi, et uus kool ehitada. Iga elevant tõi kaasa paraja kimbu okkaid, siis tõsteti kõik kuhja ja tehti uus sipelgatesõbralik kool.
Kooli minnes nägid sipelgad Torevandi tegelikku poolt, mitte seda, kelleks nad teda varem pidasid. Ja kõik soovisid tema sõbrad olla.

Signe Parts
Viimsi Keskkooli tugiõpilane
6c klass

See, kogu Eestit hõlmav, 60 erinevat kooli ühendav ja üle 700 liikme omav noorteorganisatsioon ootab igal aastal juurde uusi liikmeid, et nende abil ühiselt õppida olema parem, tolerantsem ja hoolivam kaaslane ja nii muuta kooli elu turvalisemaks ja mõistvamaks.

Viimsi kooli T.O.R.E. liikmeks saad, kui läbid 20 tunnilise koolituse, mida viivad läbi „vanad“ torekad ja nende juhendaja. Koolitus algab kohe II veerandi alguses ja seal arutleme lõbusate tegevuste kaudu tõsistel elulistel teemadel, mis puudutavad noore inimese elu. Nagu näiteks: miks on raske olla erinev, millised on kõige tähtsamad väärtused elus, mis on õnn, kuidas ise hakkama saada ja kuidas oma kaaslasi toetada. Pärast koolitust on meie eesmärgiks läbi erinevate ürituste ja tegevuste püüda reaalselt ise kooli elu mõjutada. Meie kooli TORE on meie enda nägu! Kui sul on ideid ja tahtmist midagi muuta, siis tule meie sekka. Kui soovid meiega ühineda, siis pane oma nimi kirja T.O.R.E. laua juures või ruumis 221 sotsiaalpedagoogi juures.

Meie kooli tugiõpilaste tegevustest saad infot www.viimsitore.wordpress.com ja kogu noorteühing T.O.R.E. tegevusest aadressilt www.tore.ee

Jäljed ajas, jäljed südames ja hinges, jäljed keskkonnas, jäljed minu sees ja minu ümber. Iga tegu ja mõte jätab oma jälje, kas tugevama või nõrgema, nähtavama või nähtamatu. Iga jäljerida algab ja lõpeb kusagil…. Iga jälg on tagajärg. Igal jäljel on selle tekitaja ja põhjus. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje….

Ürituse eesmärgiks oli suunata noorte tähelepanu ühiskonna valupunktidele ning reklaamida ka Viimsi kooli tugiõpilasi.

Konkursile laekus 1 film ning 9 fotot. Välja anti 4 auhinda järgmistes kategooriates:
Parima filmi auhind läks Berit Sootaki ja Laura Salmi poolt esitatud filmile „Jäljed hinges“, mida on võimalik vaadata siit:

Parima kunstfoto auhinna sai Anna Liisa foto eest „The inside“:
Esteetilisemalt ilusaima pildi auhinna sai Mariann Kolk foto eest „Jäljed liival“:
Kõige parema ideega pildi auhind läks Sander Nõmmanile pildi eest „Inimese jäljed looduses“:
Jäljed diplom
Filmi- ja fotokonkurss lõppes piduliku üritusega, kus hubases ja koduses õhkkonnas said osalejad tutvustada oma töid ning kus jagati välja auhinnad.
Õhtu lõppes ühise „Rentslimiljonäri“ filmi vaatamise ja popcorni söömisega.

1.märtsil 2010 toimus viimasel koolituskorral suur meeskonnamängude eri. Soovijad said juhtida gruppi ja tunda juhtimise vastutust ning selgus, et on päris keeruline arvestada kõigiga ning väljendada ennast nii, et kõik hästi aru saaksid. Joonistasime ka oma viimase koolituspäeva meeskonna olendi, kellel oli ootamatult palju silmi, üks naba ja suur naeratus